Perestroikast jõuludeni. Näärid ka.
Kooliõhtul lehitseti mõtteliselt Eesti rahva ajalooraamatut edasi.
Õpetaja Kai Kiilaspea eesti keele pooltund jõudis meenutada eelmise tunni koduülesannet. Eelmise koolitunni asemel oli soovitus kuulata Marcus Kolga Estonian Music Week raames virtuaalloengut Tallinn Calling: Jazz, Punk, Rock’n Roll and Youth Culture in the Soviet Union.
Mida noored kanada-eestlased vastasid, mis oli neile uudiseks, mida nad enne ei teadnud nõukogude ajastu muusikast? Liisa vastas, et jazz oli keelatud, ei tohtinud kuulatagi. Mitmetele oli põnevaks avastuseks, et x-ray fotomaterjali sai kasutatud muusika lindistamiseks ja kuulamiseks. Laas sai teada oma isalt, et Ultima Thule bändi liikmed olid viibinud kunagi ka nende kodus.
Veebiloengus tõi Marcus Kolga esile ühe ereda näitena nõukogude eesti muusikas ,,Tere perestroika’’ eesti punkansambli J.M.K.E laulu Villu Tamme esituses 1987. a. Esimest korda esitas punkar Villu laulu ise ainult kitarri saatel. Hiljem tehti sellest laulust mitmeid esitusvariante, jõudes isegi NSVL piiridest välja Soome.
Õpetaja Kai lahkas tunnis tuntud punkar Villu Tamme loodud laulus ( album Külmale maale 1989) nii olulisi ajaloolisi momente, mis viisid ümberehitusest uutmiseni, perestroikast NSVL lagunemiseni. Lisada saaks juurde veel teine oluline sõna ,, glasnost ‘’–läbipaistvus. Suund, mis aitas avalikkust laialdasemalt informeerida nii sõnavabaduse kui poliitilise osalemise õigusega. See oli täpselt nii, nagu laulusalmis kirjas ( elasin ise selle ajastu läbi ja jäin ellu!). See laul oli 1988. a. popim laul.
Tere perestroika, demokraatia
Diktatuuri küüsist on pääsemas üks maa
Tere perestroika, tere õnne tipp
Enam nii jube ei tundu punalipp
Traktor künnab põldu, vilja kannab puu
“Rahva Hääl” ei valeta ei suitse ta suu
Keelatud filmid kõik kinos jooksvad nüüd
Kõlab ka keelatud bändide hüüd
Nüüd miilitsamunder ei aja öökima
Hõbedaseks nimetada teda lausa saab
Miilits ja punkar sõbralikult näe
Ulatavad teineteisele nüüd käe
Tere perestroika, taaderiideraa
Sinule ja minule kuulub nüüd maa
On igal aastal juubel – Suur Viinakuu
Juubeldab rahvas juhhei auuu
Auuu auuu
Elu läheb moodsalt edasi, kuid tagasilööke on ka palju. Just tuli teade Eestist, mida õpetaja Kai ka jagas, et Villu Tamme on viiruse COVID-19 küüsis, olles juba 6 päeva haiglaravil. Soovime eesti muusikule jõudsat paranemist!
Lumi saabus just täpselt jõulukuu esimesel päeval. Sadas ja sadas ja valgeks sai maa: puudel lumemütsid, majadel jõulutuled säramas. Teed aga libedad ja ohtlikumad, pimedas teed ületavat musta riietatud inimest väga raske märgata. Peaks olema ikka helkurid riiete küljes, nagu Eestis see on lausa kohustuslik.
Nii et tulemas on jõulud, mida ei tohtinud nõukogude ajal Eestis avalikult tähistadagi. Olid hoopis näärid.
Heljo Mänd on kirjutanud luuletuse ,,Pääsukese näärid’’, mida õpetaja Kai noortele kuulamiseks ja arutamiseks ette luges. Millal on näärid, mida tohtis teha eesti rahvakalendri järgi nääriõhtul? Jälle noortele uus sõna ja uudiseks vana eesti kombe tutvustus vana-aasta õhtul ja uue aasta päeval.
Pilvitu on taevas, meri sinine
Täiel rinnal hingab nüüd iga inime
Sirp ja vasar enam kedagi ei löö
Tähendavad meile nüüd nad rõõmsat tööd
Koduteed koolist koju ei olnud vaja tallata, vaid oma Kanada põhikooli kodutööd tuli jätkata arvuti ees. On veel tulemas ainult üks eesti kooli õhtu sel 2020.a.
Hoidke distantsi, aga olge eesti keelele lähedal!
Kooliblogi kirjutas Eda Oja