Pastoraalist. Liivimaast.

Mida said kõige vanemad õpilased teada kooliõhtul?

Aeg voolab omasoodu, kas sa õpid või laiskled või hoopis igavled. Tegelikult, nagu Fred Jüssi sõnastas dokumentaalses loodusfilmis ,,Fred Jüssi. Olemise ilu’’, on iseendaga olemine ja mittemidagitegemine ka vajalik. Seda aga keegi ei õpeta. Õpime siis vähemalt oma esivanemate keelt paremini tundma.

Toronto eesti kooli ajalootunnis keskkooli- ja gümnaasiuminoortele käsitleski Tiina Jenkins tuntud eesti rockbändi Ultima Thule laulu Liivimaa pastoraal, tehes sellest laulust eestikeelsete sõnade tähendusmängu.

Uurisin ise edasi internetist laulu ajalugu. Laul on bändi albumist Eesti asi/Pro Estonia, 1991.

Laulud on tihti poeesiast tulvil, et edasi anda sügavat ja kaugemat tähendust. Me laulame armastusest, aga ei laula pastoraali, mis on maaelu kujutav karjaselaul või isegi lühiooper. Riho Sibula viisistatud ja Villu Kanguri sõnastatud lauluga on hea võimalus õppida uusi riimuvaid sõnu ja mõelda nende tähendusele. Laulu esitus toimus Rock Summeril 1986. a. Lauluväljakul Tallinnas. Samas kohas esitati seda laulu ka 11. noorte laulu-ja tantsupeol ühendkoorina 2011. a. dirigent Siim Aimla juhatusel. Vägev ja võimas!

Vaata youtube kanalilt Ultima Thule videokontserti, kui loed neid luuleridu…..

Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe,
kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe –
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.

Lihtne on elu mul siin Liivimaal.
Ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Silku ja vett sõime salamahti heinateol
ja Väägvere koor – see käis vankritega laulupeol.

Olen päritolult pops, mul on tihtipeale jahe,
kuid tulgu vihm või rahe, jah, tulgu vihm või rahe –
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest see ka mõni pahe, jah, see ka mõni pahe.

Mis on viisk, viisud? Mis on  pastel, pastlad? Mis materjalist need on? Mis on kubermang?

Laura, Sten, Emma, Laas, Lukas, Liisa, Isabelle, Sophie, Imbi, Felix, Kalev, Eliise, Maxim otsisid vastuseid: mõned olidki õiged, mõned aga valed, nagu mälumängus ikka. (Toomas Hendrik Ilves ei olnud Pärnu Postimehe väljaandja a. 1857!)

Nii see laul saigi ajalootunnis omale ajaloolise tähenduse.

Mus on esiisa verd, aga ajaloost tean vähe
ning surun soni pähe, jah, surun soni pähe.
 

Mis see soni veel on? Kas soni unes? Mõtisklevad koolilapsed: peab vaatama oma nutitelefonist järele, aga juba on algamas uus õppetund.

Eda Oja kaugkülastus